13. veeburaril toimus MMA Raju 4. See on võistlus. Sportliku vabavõitluse võistlus. Võistlus kus mul oli au võistelda. Kes veel pole aru saanud, siis kogu selle teemaga kursis olemiseks parim veebilehekülg on mma.ee.  Üldiselt ei viitsi/taha ma hakata siia blogi regulaarselt dubleerima uudiseid, mis niikuinii jooksevad läbi mainitud lehelt, MMA Raju Facebooki fännilehelt ja muudest infokanalitest. Hoidke silmad-kõrvad lahti ja samaaegselt siidpehmed,  terasteravad ja megamõnusad sportliku vabavõitluse tajuelamused on enam kui tõenäolised (poliitiliselt korrektne reklaamlause:)

See siiski on ja jääb minu enda blogiks ja loomulikult on MMA üks suurtest teemadest, aga seda minuga seoses. Kes Rajul ei olnud, siis DVD tiiser on väljas (ma soovitan, keerake heli maha ja nautige visuaali… vnoh, kui pappkastis lindistatud kitarr, trummid ja kellegi seedehäirete heli on teie muusikamaitse, siis jätke peale:)

Mis nüüd puutub minusse ja Rajusse, siis… kõigepealt tahaksin ma mõningaid inimesi tänada. Kahevõitlusalad on küll individuaalalad, aga omalegi üllatuseks (selles mõttes, et ma ei ole siiamaani harjunud mõtlema endast kui aktiivsest poolprofisportlasest) olen jõudnud tasemele, kus taustajõud ja teisteteadmised on asendamatud. Neid inimesi oli väga väga palju tegelikult. Erinevatel põhjustel kõiki nimetada oleks ebadelikaatne ja ebamõistlik mitmel põhjusel, aga mõned toon siiski välja nii nagu saan.

Kristjan Koik – Tallinna füsioterapeut, kes andis mulle kevadel insighti selle kohta, mis mu kehas valesti on ja mismoodi seda korrigeerida. Tema blogi leiad siit. Mul on palju veel teha, aga natuke olen ikka tubli juba olnud:)

Kaisa Rebane – minu kõige isiklikum füsioterapeut. Tema manuaalteraapia ja kinesioteipimine aitas mul taastuda seljavigastusest eelmise aasta lõpus ning taluda korraliku koormusega trenni nii palju kui ma suutsin seda Rajuks valmistudes teha. Tema blogi leiad siit.

Nende kahe panus andis kokku selle, et suutsin lõpuks ühendada oma ülakeha ja alakeha jõu viisil, mis mulle endale regulaarselt häda ei tee. Mõlemad teevad oma tööd uudishimu, huvi ja kirega – võtke nendega ühendust, kui soovite abi saada nagu mina sain.

Ilma nende kaheta oleks sellised teod olnud lihtsalt füüsiliselt võimatud.

Mairon Lepik, kes sidus enne matši mu käed viisil, mis oli igati bueno. Risto Merisalu, kes Maironi välja koolitas ja minu löögitehnikat lihvis.

Löögitehnika koha pealt tänan veel minu oma spordiklubi Elustreening Eesti poksinstruktorit Kristjan Golubkovi ja Tartu Taipoksi klubi treenerit Edvin-Erik Kibust. Ma küll ei suutnud, seda puuris hästi realiseerida, aga see on juba minu viga ja vähese aja viga, mida nendega veeta sain. Järgmine kord paremini.

Hirmul on suured silmad:)

Kõiki kõik oma treeningpartnereid, kes mul läbi kõigi nende aastate on aidanud paremaks saada. Nii nagu teras teritab terast, nii saab ainult inimene teritada inimest. Tõesti. Viimane kui üks, kellega treeninud olen. Välja tooksin oma hindamatu nurgameeskonna ja treeningkaaslased Ott Tõnissaare ja Martin Aedma, kes tegid kõik mis vaja nii trennis kui võistluse ajal nurgas, et ma saaksin tehnilis-taktikaliselt realiseerida seda, mis hetkel võimalik oli.

Oma kolleegi, spordipsühholoog (see pole küll ametlik tiitel, sest Eestis sellist kutsestandardit pole, aga siiski:) Aave Hannust kelle mõtted, temaga koos töötamine, tema käe all õppimine ja temaga arutlemine, vaidlemine, tema kuulamine on mind aidanud tuua siia, kus ma olen nii sportlase, treeneri kui inimesena.

Kogu Raju korraldusmeeskond. Te suutsite teha ürituse, kus võistleja tunneb, et tema on kõige tähtsam. Kunagi juhtus nii, et võistlesin üritusel, kus juba ürituse alguseks oli mõni korraldaja purjus, mõnda ei olnud võimalik leida ja mõni ei teadnud mitte midagi. Samal üritusel asendati minu valitud sisenemislugu spontaanselt mingi Madonna random uue plaadi looga (järgneval neljal võistlejal ka), sest DJ ei saanud juba päeval asja tööle. Oleks siis vähemalt tema “Like a Virgin” olnud, oleks stiilne olnud. Ma usun, et Rajul ei saaks kunagi juhtuda midagi sellist. Ei selles ega muudes pisemates ja suuremates asjades. Teie tegite selle ürituse.

Minu fännid. Ma ei tea kas ma tohin teid niiviisi nimetada, sest ma tunnen, et mu suhe teiega on kuidagi palju isiklikum, kui “keskmisel sportlasel” “keskmise fänniga”. Ma polnud kunagi varem kui enne ja pärast seda Raju tajunud, et tegelikult ongi reaalselt vist juba sadu inimesi, kellest mõned on minuga kuskil kokku puutunud ja mõned mitte, kellest mõnda tunnen lähemalt ja mõnda mitte nii lähedalt, aga kes tõesti elasid kaasa mu tegemistele enne Raju, elasid kaasa mu sooritusele ja jagasid ühel või teisel moel minuga seda emotsiooni, mis oli pärast võistlust. Ma ei olnud seda kõike varem taibanud ega tajunud aga nüüd saan aru kui palju jõudu see tegelikult annab ning ma arvan, et selle tõeliselt küpseid vilju nopime me siis kui järgmine kord puuri astun:)

Ja täiesti asendamatud on olnud minu sõbrad, minu lähedased, minu kallid. Teid ei ole palju, te teate, kes te olete:)

Tänu teile olen ma see, kes ma olen.

Järgmise korrani.