Seda postitust alustan küsimusega, mis kõlab minu meelest natuke paremini inglise keeles, milles mina seda esimest korda lugesin:

“Q: Why does a dog lick his balls?” (vastus kuskil allpool, pole oluline, kas kerite kohe või muu jutuga koos)

Inimestele meeldib rääkida protsentidest. Protsentskaala on üsna selge suhteskaala (viide), sellel on selged otspunktid 0 ja 100 vahel ning vahe näiteks 15 ja 20 vahel on sama suur kui vahe 85 ja 90 vahel. Seetõttu on kaval teinekord teisendada subjektiivseid asju protsentskaalale, et saaks rakendada näiteks mõningaid statistilisi protseduure. Aga see vääriks täiesti omaette teemat. Millest mina tahtsin rääkida – ilmselgelt protsentidest -oma soorituse hindamine protsentidena ning selle mõned tahud, mis väärivad mõtlemist selle nurga alt.

Minu spordiala (www.mma.ee – Raju 6 on juba täna, sel laupäeval) kontekstis tuleb see esile eriti teravalt. Maailma suurima MMA organisatsiooni tegevjuht Dana White on korduvalt öelnud erinevas vormis et „A fighter is never 100 percent.“ Et võitleja ei ole kunagi 100%. Dana White puhul läheb tsitaadi sisse ka mõni sõna, mis vajaks rohkelt tärne sündsas kohas esitamiseks. Mida tema sellega peamiselt mõtleb, on see, et MMA kui äärmiselt mitmekesine kontaktala on selline, kus tihti kimbutavad tipptasemel võistlejaid erinevad suuremad ja väiksemad vigastused. Ning sellest tulenevalt tihtipeale mõned võitlejad (nt. Dana White meelest) näitavad seda kui palju neil „mune on“ ja võistlevad vigastustest või gripist vms hoolimata.

Selle teine aspekt on see, et tihtipeale võitlejad peale kaotuseid (ja isegi peale võite) toovad välja kõik need asjad, mis neil matši ajal viga olid. Kohati on see päris naljakas, nt. üks „tuntud vabandaja“ Tito Ortiz ütles peale kaotust Forrest Griffinile, et võistles koljuluumõraga. Mis on absurd – ükski arst ei oleks teda sellise vigastusega võistlema lasknud ning meditsiiniline kontroll Ultimate Fighting Championship’is on kõva. Ja selliseid vabandusi alustatakse tihti „I wasn’t one hundred percent today…“ Või koguni esitatakse hinnang „täpsemalt“ et „I could perform in training only at about 40% for the last 3 weeks…“

A: Because he can.

Niiöelda „vabandused“ – hoolimata sellest, kas need on ka objektiivselt põhjendatud või on mitteobjektiivsed võivad olla osa nn. enesenurjamisest või ennast halvavast käitumisest (ingl. k. self-handicapping). Aga see on üks pisut teine spordipsühholoogiasse kalduv teema.

Nii. Tagasi hindamise juurde – mis on see „sada protsenti“ millest tulemust arvestatakse? Mis on see „parim“, mida kõik „endast anda“ tahavad? Ma arvan, et enamus pole selle peale kunagi mõelnud. Ja siin on kaks võimalikku ohtu, mis minu arvates väärivad tähelepanu:

Esimene võimalus: abstraktne standard on tajutud mingil hetkel kättesaamatult kõrgena (kättesaamatu eesmärk) ning seetõttu lõpetatakse pingutamine või pingutamise määr väheneb. Lapsed kes mängivad jalgpalli ja lõpetavad näiteks 0-3 kaotusseisus pingutamise või mängimise meeskonnaga, sest mingisugune saavutatav ideaal tundub kättesaamatu. Aga ei mõelda võimalikule ainulaadsele harjutamiskogemusele, ei mõelda mängule mängu pärast.

Teine võimalus: Tajutakse erinevust hetke sooritusvõime ja abstraktse standardi vahel ning seetõttu proovitakse anda endast „rohkem“ olukorras, kus see ei ole kasulik. Näiteks bowlingu mängus (väkk, seda anglitsismi ma ei salli:), kus ideaalne vise värskele kurikaparvele peaks ju olema alati sarnane. Aga kui ollakse kaotusseisus, siis proovitakse visata kuidagi eriti hästi. Mõelge nüüd hetkel – mida see antud olukorras tähendab? Eks tegelikult ikka sama moodi viskamist nagu algul. Aga kui üritatakse teha rohkem, siis see hoopiski rikub soorituse, sest selle asja puhul rohkem ei anna paremat tulemust.

Aladel, kus see on võimalik võivad ka mõlemad ühe võistluse raames juhtuda. Näiteks vibulaskja, kes ühes ringis laseb X silma ja sellel ajal mõtleb, et ah, järgmises voorus lasen rohkem. Aga kõik lastud silmad on ju lõpuks olulised ning iga noolt tuleb lasta kui uut. Tennises iga punkti mängida kui esimest, sest mõtted sellest, et nüüd pingutan rohkem või nüüd pingutan vähem ei oma absoluutses mõttes tähendust. Rohkem või vähem millest? Miks?

Suusatamisega seotud inimestel olen kuulnud näiteid, et X ringil tasub veel jõudu kokku hoida, et siis lõpus kõik välja panna. Sellisest mõttest tekib olukord, et näiteks ei minda eesolijast enne teatud aega mööda. Ei võeta riski. Aga meelest kipub minema võimalus, et konkurent hoiab võibolla enda varud samamoodi lõpuks ning siis äkki ei avanegi võimalust ennast ületada, mis lõppkokkuvõttes võiks tuua ka parema koha.

Ma ei ütle, et sellelaadsed otsused nagu viimane suusataja näide ei võiks olla strateegiliselt põhjendatud. Ma ütlen lihtsalt seda, et inimesed peaks üritama võimalikult selgelt enda jaoks eristada, kas sellised otsused võetakse vastu subjektiivse kõhutunde alusel või on info objektiivsem. Ning kui subjektiivne kõhutunne – riskida või mitte riskida, siis olge enda suhtes ausad. Ja kui tegu on tehtud, siis halvimal juhul olete lihtsalt palju targemad järgmiseks korraks.

Üks võimalusi, mis võiks aidata seda hinnata on pidada meeles järgnevat: tegelikult on ju vaid „siin ja praegu“. Ja hetkes teeme me seda, mida saame. Sellepärast et me saame. Because we can. Sellepärast, et tahame. Ühel või teisel moel. Läbi selle võiks muutuda tähtsusetu(ma)ks see, kes ma olin eile, eelmisel nädalal, või see kes ma olen oma unistustes. Sest hoolimata sellest, et see mõtiskelu võib olla meeldiv ja mõistlik – siin ja praegu kui tuleb „anda endast kõik“ ei aita see mitte kuidagi.

Ma ei ole hetkel kuidagi laine peal, et tuua välja näiteid, kuidas kõik ülalkirjeldatu kehtiks „päriselus“ mitte spordis. See võib jääda teie koduseks ülesandeks. Ütlen vaid, et minu arvates sooritus on sooritus. Sõltumata sellest, kas tegemist on elutähtsa kõnega riigikogu ees või hoopis klassi ees esimest korda peetav kõne. Kas tegemist on viiulikontserdi, võhivõõra tüdruku esimest korda kõnetamisega, töövestluse või magamistoaga. Võimalused tajuda survet, anda hinnanguid sellele, mis enda meelest „on“ ning sellest mis meie arvates „peaks olema“ – kõik mis on meie peades võib olla kõigis nendes situatsioonides üsna sarnane.

Mine ja anna „siin-ja-praegu-ise-enda“ sada protsenti. Alusta täna. Sest sa saad.