Taeipoksi! (Muay Thai Spirit ülevaade & tulemused)

Niisiis – käisin üle väga pika aja üht spordivõistlust VAATAMAS. Jah, vaatamas. Ei olnud kohtunik, ei võistelnud, ei korraldanud. Mõnus. Väga väga mõnus. Okei, ma olin ühel mehel nurgas abiks, aga sellest allpool pikemalt. Ürituseks oli Tartus A Le Coq Sport spordimajas toimunud Muay Thai Spirit ja stiiliks siis tai poks.

Tai poks on täiskontaktne võitlusala, kus lubatud on löömine nii käte kui jalgadega ja sõltuvalt täpsest reeglistikust ja võistlusklassist ka põlvede, küünarnukkidega. Ala sisaldab ka lähivõitlust ja sooritatakse ka heiteid.

Üritus ise oli okei koos mõningate üldiste lonkamistega (nt. pidin nurgamehena ise jalakaitsmeid taga otsima, muusika oli liiga vali, spordiala hääldusversioon “maitai” kõlab minu kõrvale võõralt jne jne viu viu viu, aga tegijal juhtub nii mõndagi). Üks asju mis objektiivselt vist enamikke vaatajaid häiris oli see, et ei selgitatud reegleid. Oleks võinud üldiselt tai poksist natuke rääkida (ja kasvõi näidata) ning ka erinevate klasside-matšide vahelisi erinevusi seletada. Ahjaa, traditsioon traditsiooniks, aga minu kõrvale tai poksi võistlustele omane matšide ajal mängiv tai rahvamuusika on väga segav ja ebameeldiv:) Ilmselgelt maitse asi, aga kus veel vinguda kui mitte oma blogis.

Nüüd siis konkreetselt matšidest:

1. Armand Pellja(TTK) VS Mac Ojasmaa otsusega (EG) -60kg (Eurothai semi-pro 3x2min)

Ise ei näinud matši. 15-eurose kohapeal müüdava piletiga võibolla ei peaks võistlema võistlejaid kellel on trennikogemust tervenisti kollllllllllm kuuuuuuuuuuud (võiks siis juba ka päevi, nädalaid või treeningkordi lugeda – 36 nädalat on muljetavaldavam äkki). See ei ole kriitika võistlejate aadressil, vastasseis oli olnud võrdne ja andmine korralik, olgugi, et tehniline tase vastav kogemusele. Võistlejad said sellest kogemusest kindlasti kasu, aga sellise kogemuse omandamise parem koht on trenn ja amatöörvõistlused.

2. Lisette Välja otsusega (EG) vs Anni-Mari Matsi (Pärnu) -62kg (Eurothai semi-pro 3x2min)

Jällegi seda matši ei näinud. Olevat olnud kõva andmine, aga mõnevõrra ebavõrdne vastasseis. Kahju, et mu nimekaim kaotas ja siiamaani intrigeerib mind see, et kas oleme kuskiltotsast otsapidi sugulased ka või mitte:)

3. Eigo Grüner (Mustla/Viljandi) VS Kaspar Kraav otsusega (Elustreening Eesti / TTK) -78 kg (Eurothai semi-pro 3x2min)

See on siis see matš kus oma klubi sportlasel nurgas olin:) Kaspar võitis! Tubli poiss ja palju õnne! Matši objektiivselt kindlasti hinnata ei oska, olin nurgas ja karjusin oma hääle ära. Niipalju oskan öelda, et Kaspar rakendas kenasti lühema ja jõulisema võitleja vastu seda plaani mida me olime harjutanud ja pani end teises ja kolmandas raundis väga kenasti maksma – vist loeti sekundeid vastasele kaks korda. Peale matši ütles, et kahjuks suutis ennast siiski vaid 70% välja panna – töötame selle kallal, et edaspidi oleks 100% ja siis oh häda vastastele:D Kaspari puhul on väga hästi näha see, et süsteemne töö treenerite juhendamisel ja strateegiate valik ja analüüs on see mis toob edu!

Põhimatšid:
4. Janno Järvekülg otsusega (TTK) VS Rodion Lementiv (EAK)-73 kg (Full Muay Thai 3x3min)

Tartu Taipoksi Klubi (TTK) poisid on mulle südamelähedaseks saanud, sest kahe klubi (Elustreening Eesti, kus ise tegev olen ja Tartu Taipoksiklubi, hetkel Edvin Erik Kibuse tegevjuhtimise all, aga juba endiste treenerite Kristjan Raudsepa ja Hans Karelsohni eestvedamisel alguse saanud) ühised trennid ja sõbralikud suhted on viinud mind muuhulgas tihti nendega koos trennitegema ja hetkel ka kord nädalas trenne andma. Janno võitles meelelahutuslikult ja kasutas osavalt klintši e. lähivõitlust, aga kohati ohverdas meelelahutuslikkusele igasuguse ettevaatuse ja strateegia. Ja see on taktika, mida mulle ei meeldi ei vaadata ega õpetada:) Janno õnneks vastane ei osanud seda ära kasutada ja nii see võit koju tuli.
5. Karmen Kukk otsusega (TTK)VS TBA -67kg (Eurothai 3x3min)

Mjah. See oli selline vastasseid, et minu meelest oleks võinud olemata olla. Ebamugav oli vaadata, kuidas 15-aastame tüdruk, kelle nime ma ei mäleta oli Karmeni sisseharjutatud kombinatsioonide märklauaks. Teisest küljest oleks Karmen pidanud sellisel tasemel vastase lõpetama, kui tahab talle omistatud tiitli “Eesti parim naissoost taipoksija” vääriline olla.

6. Ott Remmer otsusega (TTK) Vs Iljas Rustamov (TM)-71 kg (Full Muay Thai 3x3min)

See oli päris võrdne vastasseis, kus siiski päris palju aega kulus tulemuseta rünnakutele ja ekslikutest kubemesse tabanud löökidest toibumisele (mis oli tragikoomiline vaatepilt, sest tundus, et kõhuõõnde löödud munandeid tuleb välja põrutada, aga see selleks ja ma loodan, et jämedakoeline kehaosadega seotud huumor ei saa siin blogis liiga sagedaseks külaliseks). Otsus oli minu arvates üsna napp, aga nappidest võitudest on kõige rohkem õppida ja ma loodan, et Ott seda teeb.
7. Ergo Pallo otsusega (EG) vs Romet Tammistu (Pärnu)-75kg (Full Muay Thai 3x3min)

Esimene matš, mis nägi välja juba tõeliselt professionaalne. Tundus, et äkki toimus see hoopis K1 reeglite järgi – kui jah, siis oleks võinud seda ka rahvale seletada. Mõlemad võistlejad kestsid lõpuni ja suutsid näidata head tehnikat. Esimeses raundis oli minu arvates Romet täpsem, teises ja kolmandas raundis pani Ergo maksma oma füüsilise paremuse.

8. Rain Pärnits(TTK) VS Antti Pelberg tehnilise nokaudiga (Pärnu) -71 kg (Full Muay Thai 3x3min)

See oli päris korralik sõda. Rain võitles sarnaselt Jannoga aga natuke hoolikamalt:) Pean kohe ütlema, et matš lõppes teises raundis arsti katkestusega, kes ei lubanud Rainil järkata. Põhjuseks oli lõikehaav kuklal, mida ei suudetud käepäraste vahenditega sulgeda. Tõsi, verd tuli sealt päris palju nagu peahaavadest ikka AGA tavaliselt profiklassis võitlusspordialadel katkestatakse matšid vaid selliste peahaavade pärast, millest verd tuleb silma ja seega segab nägemist. Antud juhul see kindlasti nii ei olnud. Teine küsitavus on see, et kuna haav oli kuklas (ametlikuks põhjuseks oli küünarnukilöök, ise kahtlustan, et oma osa võis teha ka õnnetu vastu nurgaposti põrkamine), siis kukal on keelatud piirkond löömiseks ja kuidas saab anda keelatud tehnikaga saavutatud kahju eest kellelegi võidu? Ma ei kritiseeri kuidagi Anttit, aga väga kahju, et see matš niimoodi ja sellise otsusega lõppes. Rain oleks saanud vabalt veel jätkata.

Peamatšid:
9. Georgi Abuladze nurga loobumisega (EG) vs Aleksandr Svirid (Valgevene) -77kg (Full Muay Thai 3x3min)

Nurga loobumine tähendab siis seda, et võistleja treener viskab rätiku ringi ja see tähendab, et tema meelest on tema juhendatav võistleja mingil põhjusel võimetu jätkama. Tõsi, Georgi kindlasti oli domineeriv võitleja ja tabas väga kiiresti vastast väga korralike löökidega. Väga proff. Aga mina võistlejana ei tahaks, et matš katkestataks kui ma veel nii kõbus olen nagu Aleksandr oli. Aga kes olen mina kritiseerimaks Aleksandri treenerit ja nende omavahelist teineteisemõistmist.

10. Edvin-Erik Kibus (EG/TTK)VS Kirill Marchanka (Valgevene) VIIK- 71 kg (Full Muay Thai 3x3min)

Selle matšiga (kus tuliselt Edvinile pöialt hoidsin, sest mees on saanud väga heaks treeningpartneriks ja sõbraks – vist olin rohkem närvis publikus kui eales enne enda matše:D) oleks äärepealt juhtunud paras käkk.

Nimelt: matši käik oli selline, et Edvin nagu talle kombeks alustas pisut aeglaselt ja esimeses raundis suutis vastane lüüa tugevalt ning Edvinile loeti isegi sekundeid (tai poksis 8-count, ehk olukorras, kus kohtunik hindab, et võitleja ei suuda end kaitsta katkestatakse korraks matš, loetakse 8 sekundit, hinnatakse, kas saab jätkata ning kui saab, siis punktikohtunikele on see väga selge signaal sellest, et üks võitleja domineerib). Teine raund oli väga võrdne, Edvin näitas väga häid lähivõitlusoskuseid (mille üle mul väga hea meel:), aga Kirill pani kõvasti vastu ja seda raundi väga raske hinnata. Kolmandas raundis käis Edvin vastasele väga korralikult peale ja võitis tugevate distantsilt rünnakute ja hea lähivõitlusega kindlasti raundi.Kolm raundi, matš läbi, Kirillil tõmmatakse juba kindad käest.

Ootame siis pikalt otsust. Teadustaja ütleb esmalt, et kaks kohtunikku andsid viigi ja seega jääb asi nüüd kolmanda kohtuniku otsustada! Mida? Võitlusspordialadel ongi selleks tihti KOLM kohtunikku, et ühe mehe otsus EI maksaks. Seega kui kaks annavad viigi siis peaks ju olema viik! Üldine segadus, teadustaja kutsub korduvalt kohtunikke kokku arutama, rahvas ei saa midagi aru, võistlejad ootavad, asi venib suur hämming. On ju õhus ka veel võimalus, et tuleb ekstra raund nagu tai poksis ja kikkpoksis tihti tehakse. Lõpuks siiski tuleb otsus, et kuna kokku oli lepitud 3 raundi (mitte 3+ võimalik lisaraund), siis jääbki otsuseks viik. Tolles hetkes ainuõige lahendus, Edvinile kui valitsevale Balti tiitli hoidjale jääb tema tiitlivöö kätte ning loodetavasti otsustatakse see võrdne vastasseis kunagi hiljem otsustavamalt viie raundises tiitlimatšis.

Laters!

P.S. Üritust kajastas ka Raskesport.ee

P.P.S. Ma ei ütle midagi enam selle kohta kui tihti, millal või mille kohta siin blogis postitusi hakkab tulema, aga elame näeme:) Elus ikka huvitavaid asju juhtub.

 

 

Sajast protsendist…

Seda postitust alustan küsimusega, mis kõlab minu meelest natuke paremini inglise keeles, milles mina seda esimest korda lugesin:

“Q: Why does a dog lick his balls?” (vastus kuskil allpool, pole oluline, kas kerite kohe või muu jutuga koos)

Inimestele meeldib rääkida protsentidest. Protsentskaala on üsna selge suhteskaala (viide), sellel on selged otspunktid 0 ja 100 vahel ning vahe näiteks 15 ja 20 vahel on sama suur kui vahe 85 ja 90 vahel. Seetõttu on kaval teinekord teisendada subjektiivseid asju protsentskaalale, et saaks rakendada näiteks mõningaid statistilisi protseduure. Aga see vääriks täiesti omaette teemat. Millest mina tahtsin rääkida – ilmselgelt protsentidest -oma soorituse hindamine protsentidena ning selle mõned tahud, mis väärivad mõtlemist selle nurga alt.

Minu spordiala (www.mma.ee – Raju 6 on juba täna, sel laupäeval) kontekstis tuleb see esile eriti teravalt. Maailma suurima MMA organisatsiooni tegevjuht Dana White on korduvalt öelnud erinevas vormis et „A fighter is never 100 percent.“ Et võitleja ei ole kunagi 100%. Dana White puhul läheb tsitaadi sisse ka mõni sõna, mis vajaks rohkelt tärne sündsas kohas esitamiseks. Mida tema sellega peamiselt mõtleb, on see, et MMA kui äärmiselt mitmekesine kontaktala on selline, kus tihti kimbutavad tipptasemel võistlejaid erinevad suuremad ja väiksemad vigastused. Ning sellest tulenevalt tihtipeale mõned võitlejad (nt. Dana White meelest) näitavad seda kui palju neil „mune on“ ja võistlevad vigastustest või gripist vms hoolimata.

Selle teine aspekt on see, et tihtipeale võitlejad peale kaotuseid (ja isegi peale võite) toovad välja kõik need asjad, mis neil matši ajal viga olid. Kohati on see päris naljakas, nt. üks „tuntud vabandaja“ Tito Ortiz ütles peale kaotust Forrest Griffinile, et võistles koljuluumõraga. Mis on absurd – ükski arst ei oleks teda sellise vigastusega võistlema lasknud ning meditsiiniline kontroll Ultimate Fighting Championship’is on kõva. Ja selliseid vabandusi alustatakse tihti „I wasn’t one hundred percent today…“ Või koguni esitatakse hinnang „täpsemalt“ et „I could perform in training only at about 40% for the last 3 weeks…“

A: Because he can.

Niiöelda „vabandused“ – hoolimata sellest, kas need on ka objektiivselt põhjendatud või on mitteobjektiivsed võivad olla osa nn. enesenurjamisest või ennast halvavast käitumisest (ingl. k. self-handicapping). Aga see on üks pisut teine spordipsühholoogiasse kalduv teema.

Nii. Tagasi hindamise juurde – mis on see „sada protsenti“ millest tulemust arvestatakse? Mis on see „parim“, mida kõik „endast anda“ tahavad? Ma arvan, et enamus pole selle peale kunagi mõelnud. Ja siin on kaks võimalikku ohtu, mis minu arvates väärivad tähelepanu:

Esimene võimalus: abstraktne standard on tajutud mingil hetkel kättesaamatult kõrgena (kättesaamatu eesmärk) ning seetõttu lõpetatakse pingutamine või pingutamise määr väheneb. Lapsed kes mängivad jalgpalli ja lõpetavad näiteks 0-3 kaotusseisus pingutamise või mängimise meeskonnaga, sest mingisugune saavutatav ideaal tundub kättesaamatu. Aga ei mõelda võimalikule ainulaadsele harjutamiskogemusele, ei mõelda mängule mängu pärast.

Teine võimalus: Tajutakse erinevust hetke sooritusvõime ja abstraktse standardi vahel ning seetõttu proovitakse anda endast „rohkem“ olukorras, kus see ei ole kasulik. Näiteks bowlingu mängus (väkk, seda anglitsismi ma ei salli:), kus ideaalne vise värskele kurikaparvele peaks ju olema alati sarnane. Aga kui ollakse kaotusseisus, siis proovitakse visata kuidagi eriti hästi. Mõelge nüüd hetkel – mida see antud olukorras tähendab? Eks tegelikult ikka sama moodi viskamist nagu algul. Aga kui üritatakse teha rohkem, siis see hoopiski rikub soorituse, sest selle asja puhul rohkem ei anna paremat tulemust.

Aladel, kus see on võimalik võivad ka mõlemad ühe võistluse raames juhtuda. Näiteks vibulaskja, kes ühes ringis laseb X silma ja sellel ajal mõtleb, et ah, järgmises voorus lasen rohkem. Aga kõik lastud silmad on ju lõpuks olulised ning iga noolt tuleb lasta kui uut. Tennises iga punkti mängida kui esimest, sest mõtted sellest, et nüüd pingutan rohkem või nüüd pingutan vähem ei oma absoluutses mõttes tähendust. Rohkem või vähem millest? Miks?

Suusatamisega seotud inimestel olen kuulnud näiteid, et X ringil tasub veel jõudu kokku hoida, et siis lõpus kõik välja panna. Sellisest mõttest tekib olukord, et näiteks ei minda eesolijast enne teatud aega mööda. Ei võeta riski. Aga meelest kipub minema võimalus, et konkurent hoiab võibolla enda varud samamoodi lõpuks ning siis äkki ei avanegi võimalust ennast ületada, mis lõppkokkuvõttes võiks tuua ka parema koha.

Ma ei ütle, et sellelaadsed otsused nagu viimane suusataja näide ei võiks olla strateegiliselt põhjendatud. Ma ütlen lihtsalt seda, et inimesed peaks üritama võimalikult selgelt enda jaoks eristada, kas sellised otsused võetakse vastu subjektiivse kõhutunde alusel või on info objektiivsem. Ning kui subjektiivne kõhutunne – riskida või mitte riskida, siis olge enda suhtes ausad. Ja kui tegu on tehtud, siis halvimal juhul olete lihtsalt palju targemad järgmiseks korraks.

Üks võimalusi, mis võiks aidata seda hinnata on pidada meeles järgnevat: tegelikult on ju vaid „siin ja praegu“. Ja hetkes teeme me seda, mida saame. Sellepärast et me saame. Because we can. Sellepärast, et tahame. Ühel või teisel moel. Läbi selle võiks muutuda tähtsusetu(ma)ks see, kes ma olin eile, eelmisel nädalal, või see kes ma olen oma unistustes. Sest hoolimata sellest, et see mõtiskelu võib olla meeldiv ja mõistlik – siin ja praegu kui tuleb „anda endast kõik“ ei aita see mitte kuidagi.

Ma ei ole hetkel kuidagi laine peal, et tuua välja näiteid, kuidas kõik ülalkirjeldatu kehtiks „päriselus“ mitte spordis. See võib jääda teie koduseks ülesandeks. Ütlen vaid, et minu arvates sooritus on sooritus. Sõltumata sellest, kas tegemist on elutähtsa kõnega riigikogu ees või hoopis klassi ees esimest korda peetav kõne. Kas tegemist on viiulikontserdi, võhivõõra tüdruku esimest korda kõnetamisega, töövestluse või magamistoaga. Võimalused tajuda survet, anda hinnanguid sellele, mis enda meelest „on“ ning sellest mis meie arvates „peaks olema“ – kõik mis on meie peades võib olla kõigis nendes situatsioonides üsna sarnane.

Mine ja anna „siin-ja-praegu-ise-enda“ sada protsenti. Alusta täna. Sest sa saad.

Käes on koerapööriaeg…

…aeg teha hulle asju. Esialgu iseendaga – see, mis käib kaasas -65 kg kehakaalu jõudmisega, on kindlasti paljude inimeste meelest väga ebanormaalne.

Miks?

Laupäeval on Raju. Raju 5. Kui Sa ei tea, mis see on, siis palun ärka talveunest kähku (talv oli pikk küll, aga praegu on päris soe juba, mina olen peast soe ntx) ja vaata kiirelt www.mma.ee ja vii end kurssi.

Nälg. Ärevus. Tüdimus. Põnevus. Müriaad emotsioone praegu ühel ajal. Ja homme pean sellises seisundis seminare läbi viima… Huvitav:)

Samal ajal kui enamus millest ma mõelda suudan on…

ma elan ja hingan vaid rohelise tee toel,
mis sest, et friikartuli järele suud vahutan
kui marutõbine koer

———————

oo praad, sa palun tule minu juurde
sa peenestu ja seedu
too mõnus insuliinikooma
see-eest hoolitseb meil kartul, keedu

———————

jah praegu olukord on s*tt
kuid see on tuleviku väetis
jah tõesti viljakas on see
kui tulevikus kumab jäätis

———————

HALB

Kui hullus mind enne Raju ära sööb, siis vähemalt KELLELGI on kõht täis. Aga laupäeva õhtul puuris toimuv on juba miski, mida teeb külm pea ja kuum süda:) (ma pole vist enamaks suuteline kui üsna juustune luule / sõnakujundid… mmm… juustune…)

Eesti esimene spordipsühholoogia õpik

Puhutagu trompeteid, sest JAH! See on ilmunud! See on siin! Ja mina olen üks autoritest. Misasi? Eesti esimene “päris oma päris” spordipsühholoogia õpik.

Teine põhjus trompeteid puhuda on loomulikult see, et üle pika aja ilmutab see blog jälle uusi elumärke, mul on siht silme ees, suund mida ma tahan teiega jagada.

Kolmas põhjus trompeteid puhuda on see, et trompet on üks äraütlemata lahe pill ja üldse peaks maailmas lahedat muusikat rohkem olema.

…aga tagasi õpikuteema juurde, selline ta on:

Kirjastusepoolne ametlik teade on siin kirjastuse Atlex kodulehel. Siit saab tellida ka. Poest peaks saama Rahva Raamatust nii Tartus, Tallinnas, Viljandis kui Pärnus. Atlexist tellides 120 krooni, RR pakub vist umbes 150 krooni eest. Selle raha eest on minu arvates raamatut küll ja veel:) Ja seda ma arvaks ka siis kui ma autorite nimistusse ei kuuluks.

Üldiselt on tegemist ikkagi kõrgkooliõpikuga selles mõttes, et asi on kirjutatud üsna kõrgkooliõpiku mallis ja formaadis. Võib esmapilgul tunduda veidi keeruline ja pilte ka pole (süüdistage MaSu) aga ma olen üsna veendunud, et igaühele, kes tahab paremini aru saada/keda huvitab sport ja/või psühholoogia peaks see olema lõpuks jõukohane ja kasulik lugeda.Kui tundub alguses raske või segane, siis võtke asja rahulikult ja tükkhaaval ning mõtestage enda jaoks jupiti lahti. Eks see on sama nagu elevandi söömisega…

Q: Kuidas süüa elevanti?

A: Üks amps korraga.

Kindlasti ei ole õpiku näol tegemist mingi perfektse meistriteosega. See poleks lihtsalt tõenäoline:) Ilmselt on seal nii mõnigi viga, mida keegi hoolimata kontrollist ei ole veel avastanud. Küll aga on tegemist esimese emakeelse ja kaasaegse vaatega sellesse, mida spordipsühholoogias hetkel oluliseks peetakse.

Millest siis selles õpikus räägitakse ning eks need on ka need teemad, mis siit blogist hakkavad vaikselt läbi jooksma:

1. Peatükk on sissejuhatus. Sissejuhatus on ikka nagu sissejuhatus, räägitakse, mis värk on. Lisaks lühikesele spordipsühholoogia ajaloole on antud ka pisike ülevaade sellest, kuidas teadusliku teadmise saamine sp. psü kontekstis toimub. Õpetab võibolla ka laiemalt nägema teaduslike meetodite kohta oma igapäevaelus.

2. Peatükk on “Emotsioonid spordis”. Selle kirjutasin mina ja kuna kirjaruumi oli vähe, siis ma kirjutasin peamiselt võistlus/sooritusärevusest. Võibolla sai peatükk natuke kuiv, aga nüüd on oluline jupp teoreetilisest baasist ka eesti keeles olemas. Praktikutele on olulisemaks jupiks võibolla õpiku teises pooles olev osa sellest, kuidas erinevate sekkumistega seda ärevust reguleerida.

3. Peatükk on “Motivatsioon spordis”. Selles peatükis kasutatakse lisaks spordinäidetele  hästi palju näiteid kehalisest kasvatusest ning on esitatud paar päris huvitavat motivatsioonikäsitlust, mis spordi kontekstis kõlapinda leiavad ja minu isikliku kogemuse järgi ka “muus elus” paljude jaoks “klikkinud” on.

4. Peatükk on  “Arenguline spordipsühholoogia”, kus räägitakse siis laste spordikäitumise eripäradest. Peaks pakkuma huvi kõigile, kellel endal lapsed või kes lastega töötavad. Kolmas peatükk haakub sellega päris kenasti.

5. Peatükk sai sellise kummalise nime nagu “Liigutusliku õppimise alused”. See on teine minu kirjutatud peatükk. Üritasin sinna koondada päris palju praktilist infot kõigile neile, kes treeninguid läbi viivad/kellelegi midagi füüsilist õpetada tahavad. Selle kohta millises vormis peaks olema tagasiside, et asjad meelde jääks jne. Lisaks sellele võtsin kokku ühe äärmiselt huvitava uuringu videotagasisidest BMX ratturitele.

6. Peatükk on “Ekspertsus spordis”. Ekspertsus on selline sõna, mida keegi paremat moodi eestistada ei ole veel osanud ja peatükis käsitletakse siis seda, mis vahe on algajatel ja ekspertidel, kes need eksperdid spordis üldse on ja kas ja mida me sellest järeldada võime selle kohta kuidas kiiremini ja paremaid eksperte kasvatada.

7. Peatükk räägib “Eestvedamisest ja grupi sidususest spordis”. Selle peatüki sisu peaks olema üsna üldistatav ka muudele grupikeskkondadele/organisatsioonidele. Mul on küll selle teemaga natuke isiklik kiiks, sest ma pole enda jaoks seda asja kuidagi lahti mõtestanud, aga üldhuvipakkuv teema see on, millel minust pädevam inimene peatüki on kirjutanud nii et …

8. Peatükk on “Psühholoogiline treening spordis”. Ausalt öeldes ma arvan, et praktiku (nii spordipraktiku kui ka selles tähenduses, et iga inimene on ju oma elu praktik) jaoks on juba ainuüksi see peatükk selle raamatu hinda väärt. Ma ei tea, et keegi varem oleks lühidalt ja konkreetselt võtnud varem kokku ja ära kirjeldanud-seletanud selliselt mõningaid tehnikaid, mille abil igaüks saaks võibolla oma igapäevast normaalset funktsioneerimist veel paremini organiseerida spordi kontekstis või mujal.

9. e. viimane peatükk on “Spordipsühholoogia kliinilistest aspektidest” mis on ma arvan on lahe lugemine igaühele, kellele soorituse kõikumise varjuküljed, spordi ja psüühhikahäirete seosed, dopingu kasutamine, harjutamissõltuvus ja muu selline intrigeeriv võiks olla.

Chop-chop ostlema! Sport/maailm/spordimaailm väärib sügavamat mõistmist:)

VÄRAV!

Homme on TEDx Tartu

Juba HOMME (laupäev 27.02.10) on (esmakordselt) Tartus TEDx. Sa ei tea mis on TED? TED (Technology, Entertainment, Design) on üks vahva mittetulundusühing, mis korraldab muuhulgas ÄÄRMISELT ägedaid konverentse. Mõned ettekannetest on saanud lausa viraalse kuulsuse ning temaatika, ampluaa ja meeleolu on täiesti seinast seina. Võib küll tunduda, et “kui see on kõigile, siis see pole kellelegi”, aga kuna iga ettekanne on ikkagi eraldi indiviidi eraldi lugu, mis sest, et allub üldistele TEDi seaduspäradele, siis leiab igaüks kindlasti endale midagi.

Ma panen siia selle loengu, mis pani mind TEDi armastama – lugu sellest, mida andmetega saab teha ja kuidas seda teha nii, et igav ei oleks:) Aga kammige mööda linke edasi. Lõbus JA hariv. Just as I like it.

TED algatas liikumise TEDx. TEDx on TEDiga mitteseotud, aga samade ideede ja egiidi all tegutsevad iseseisvad üritused, mis lõpuks ometi on jõudnud Eestisse. Sügisel leidis aset TEDxTallinn, nüüd homme, siis TEDxTartu.

TEDxTartu konverentsil astuvad üles Aune Past, David Vseviov, Rain Rannu, Marko Rillo, Jaanus Harro, Toivo Maimets, Kristjan Port. Need, keda olen kuulnud (Past, Vsevjov, Harro, Port), on olnud väga huvitavad rääkijad ning pole mingit põhjust arvata, miks need, keda mul veel au kuulda pole olnud, et nemad kehvemad oleks.

Kui te olete homme Tartu TEDx’ile tulemas, siis mina olen ka seal. Võibolla trehvame. Kui te ei ole homme Tartu TEDx’ile tulemas, siis otsige kas mõni ühine avalik vaatamiskoht või vaadake oma kodus otseülekannet netis. Saab olema hea päev. Ma oman nüüd mikroblogimiseks paremaid tehnoloogilisi vahendeid, üritan kohapealt ka “säutsuda”. Seda saate jälgida siinsamas blogis vasakus küljes olevast ribast või aadressil www.twitter.com/jorgenmatsi.

Toitumissaladused vol. 7*¤#: toidulisanditest, kaalunumbri liigutamisest

Kõigepealt: palju õnne sünnipäevaks meile (küll viimaseid minuteid, aga siiski:)! Minu suhted ja mõtted rahvuse, riigi ja teiste sellega seotud mõistetega on eraldi ja üsna isiklik teema. Ei tea, kas kunagi tuleb mingi põhjus, miks nendest kirjutada… lihtsam on vist küsida kui te mind kuskil olengul kohtate, aga mulle meeldib see koht, kus ma elan. Ilmselgelt. Muidu ma ju ei oleks ja tegutseks siin.

Kook on...

Kätte on jõudnud aeg VIIMASEKS jupiks süsteemsest toitumispostituste seeriast. Kindlasti jääb toitumine üheks suureks teemaks ka edaspidi, aga see hakkab seonduma pigem mingite huvitavate leidudega, mida ma enda jaoks lahti mõtestan ja/või kommentaaride ja uute täiendustega olemasolevale seitsmesele seeriale. Sest kõik oluline on siin ju öeldud:) Nüüd on raskuspunkt teie peal – oma pea tööle ja siis tegutsema. Andke teada, kuidas läheb, andke teada, kas töötab, andke teada, mida muutsite ja levitage sõna! Nüüd saate teie teha maailma natuke paremaks – et common sense toitumise koha pealt ei oleks nii haruldane nagu ta praegu on.

Kahe sõnaga toidulisanditest:

• Ilus lause rahvasuust, mida kuskilt kuulsin: “Protein works, creatine works, other things will just give you extra expensive piss.” Ehk siis asjad, mis on mõttekad  ja vajalikud, on enamasti lihtsad. Allpool siis natuke pikemalt.
• Üldiselt on lisanditel mõte siis kui tavatoitumine on kenasti korras (ehk nt. kogu eelenva sarja põhimõtetele vastav) ja midagi jääb veel puudu. See tähendab, et kui seal on puudujäägid sees, siis lisandid on lihtsalt raha raiskamine, mis kõigele lisaks võtab sult võimalusi normaalselt toituda. Nagu juba nimi ütleb – toidulisand. Lisand on lisand normaalsele toitumisele, mitte toit ise.
• Kofeiin – vaata postitust enne trenni toitumisest. Kas sul on seda vaja? Kas tunned, et sellest on abi?
• Kreatiin – see töötab (uuringuid selle kohta on küllaga), aga kas sul on seda töötamist vaja? Kas tahad lisada lihasmassi? Kui toitumine on paigas ja tahad veel lisada, siis tasub mõelda kreatiini peale. Samuti võib kreatiin aidata kaasa taastumisprotsessidele. Üldiselt kipub kreatiin siduma kehasse vett, seega kreatiini tarbimise ajal peaks vedeliku tarbimine eriti paigas olema. Isiklik kogemus ja arvamus ütleb seda, et kreatiini puhul pole vajadust teha tüüpiliselt soovitatavat “laadimisfaasi” vaid seda tasub võtta regulaarsete väikeste kogustega jaotatuna terve päeva peale.
• Lisavalk (kui vaja) – minu meelest rohkem mugavuse asi. Kui vaja tähendab seda, et piisavat valgukogust tavatoidust tõesti kätte ei saa või ei viitsi toitu kõikjale kaasa vedada. Tavainimene ja isegi tõsine harrastussportlane saab kindlasti hakkama ka ilma valgupulbrita. Aga seda võib kaaluda, et kas see on õigustatud või mitte.

• Kala(maksa)õli. Kalaõlis on natuke rohkem omega 3 rasvhappeid. Kalamaksaõlis lisaks A ja D vitamiini. Need kõik on küll asjad, mis ilmselt enamikule on kasulikud. Kasvõi Wikipediast uurimisega peale hakata ja edasi minna. Samas tuleb vähemalt vitamiin A puhul jälgida seda, et doosid ei läheks liiga suureks.
• Vitamiinid nt. vitamiin C. Soovitan eemale hoida multivitamiinidest – eraldi vitamiinide doosid nendes on tihtipeale üsna suvalised. Samuti on segamini vesilahustuvad ja rasvlahustuvad vitamiinid, mistõttu kui nt. võtta seda lihtsalt veega, siis võib osa jääda saamata. Üldiselt peaks olema kõik okei, kui suudate süüa nii palju varieeruvaid aed- ja puuvilju, kui eelmistes postitustes soovitatud:) Sellegipoolest nt. mina arvestan sellega, et vitamiin C päevane soovitatav kogus on see, mis on vajalik selleks, et skorbuuti ära hoida ning suurendatud kogusel võib olla kasulikke efekte. Tõsi – veenvalt tõestatud see ei ole. Aga veenvalt on tõestatud, et suurendatud kogusel kahjulikke efekte ei ole ja seega miks mitte? Soovitan infot uurida ja kujundada oma arvamus.
• Mineraalid - üsna sama teema, mis vitamiinidega. Mitmekesine tervislik toitumine peaks andma kõik, mis vaja. Sellegipoolest tasub analüüsida, mida sööd… kui näiteks on probleeme lihaskrampidega, siis on võibolla vaja lisamagneesiumi? Mõnedel inimestel on vaja lisarauda, ent kindlasti mitte kõigil ja liigne raud on kindlasti kahjulik. Ise tarvitan lisandina tsink-magneesiumi pareminiimenduvaid vorme ning tundub, et tõsise koormuse juures taastun paremini. Samas taaskord – enda peal on väga raske hinnata, millele täpselt sellist mõju omistada.
• Kui tahad eksperimenteerida ja raha on, siis võib ju katsetada igasuguseid asju. Nt. beeta-alaniin või midagi muud eksootilist. Vähemalt platseeboefekt on võimas:) (platseeboefektist tuleb kindlasti edaspidi põhjalikumalt juttu). Aga üldiselt soovitan lisaks lisandikompanii ja müügimehe enda jutule otsida ja lugeda neid uuringuid, milles algselt lisandi toimet tõestatud. Kui põhitõestuseks on eksperiment, kus nt. 10 inimest said lisandit ja nende sooritus paranes, aga polnud ei võrdlusgruppi-kontrollgruppi ega üldse tõsiseltvõetavat katseplaani, siis võibolla tasuks olla skeptiline.

Kui tahad kaalu hoida / tõsta / langetada?

• Kalorid sisse – kalorid välja. Lihtne – kui tarbid rohkem kui kulutad, võtad juurde. Kui kulutad rohkem kui tarbid – võtad alla.
• Jälgi eesmärke pikemaajaliselt! Kas toimub nende poole liikumine? Nagu enne öeldud – põhieesmärkide puhul ( 1: parem tervis; 2: parem kehakompositsioon; 3: parem sooritus) on kõik kolm seotud omavahel, samas mitte ükski ei pruugi olla otseselt seotud selle numbriga, mis kaalu pealt vastu vaatab).
• Lähtu umbes oma päevasest energiatarbest, selgita välja baasainevahetus, liida sinna päevasele tegevusele kuluv. Kui muidu eesmärkide poole liikuma ei saa, loe kaloreid! On olemas mitmeid kalkulaatoreid ja programme selle arvutamiseks. Siiski praktikas kalor ei ole alati kalor. Kuidas siis nii? Füüsikaliselt ju on. Lihtsalt seletatuna – kui nö kapsapaki (aedvili) peal on kirjas, et koguses Y on X kalorit ja šokolaaditahvli (kiire SV+rasv) peal on kirjas (või saab teha vastava arvutuse), et koguses Z on X kalorit, siis sellest hoolimata käitub see “kalor” kehas teistmoodi. Aedvilja läbi seedekulgla liigutamiseks läheb juba iseenesest rohkem energiat. Süsivesiku ja rasva koos söömisel on suurem tõenäosus, et salvestatakse rasva ISEGI kui nt. päeva lõikes ollakse energiadefitsiidis. Valgu kasutamine energiaks võtab samuti rohkem energiat jne jne. Seega ei ole puhtalt mehhaaniline kalorite lugemine A ja O nagu mõnikord üritatakse väita
• Vaata makrotoitainete %! Erineva koormuse ja ainevahetuse ja elustiili korral on vaja erinevaid suhteid. Üldiselt jäävad kõik mõistlikud dieedid minu arvates vahemikku, kus kogukaloraažist on 30-50% süsivesikuid, 20-35% valke ja 20-35% rasvu.
• Iga variandi puhul kõiguta kaloraaži – kehal on huvitavam. Ükskõik, kas soovite kaalu tõsta, hoida või langetada, on mõistlik kaloraaži natuke kõigutada. Mõnel päeval pisut vähem, teisel rohkem. Kui just mitte punktipealt igat kalorit lugeda, siis on see üsna vältimatu niikuinii:)
• Kaalu langetamiseks pane end maksimaalselt ca -500 kcal päevadefitsiiti – suurem defitsiit tingib tuntavalt halva enesetunde ning potentsiaalselt aeglustab liigselt ainevahetust ning soodustab rasvade salvestamist e. töötab pikaajaliselt eesmärkidele vastu isegi kui ajutine kaalukaotus võib olla suurem.
• Kaalu lisamiseks pane end julgemalt plusskaloraaži : ca +500 kuni +700 kcal. Loomulikult eesmärke teeniva lihasmassi lisamiseks on vaja ka treenida:)

Have fun! Kui see, mida sa teed on huvitav ja lõbus on see kõik palju meeldivam ja kergem:)

:)

*Tegemist on lühikese kokkupressitud kogumikuga isiklikest veendumistest, tõekspidamistest ja arusaamadest, mis on kogutud treeneri- ja sportlaseelu vältel kõikvõimalikest erinevatest allikatest. Nendest juhindumine omal vastutusel! Kõikide võimalike positiivsete mõjude eest võtan täistunnustuse:)

¤ Koostatud peamiselt Tartu ronimisklubile Crux peetud vabaloengu põhjal

#Materjali levitamine on OK ainult autori loal ja viitega

Raju 4 järelkaja… kaja… kaja… (vol.1 e. “siit tuleb suur aitähh”)

13. veeburaril toimus MMA Raju 4. See on võistlus. Sportliku vabavõitluse võistlus. Võistlus kus mul oli au võistelda. Kes veel pole aru saanud, siis kogu selle teemaga kursis olemiseks parim veebilehekülg on mma.ee.  Üldiselt ei viitsi/taha ma hakata siia blogi regulaarselt dubleerima uudiseid, mis niikuinii jooksevad läbi mainitud lehelt, MMA Raju Facebooki fännilehelt ja muudest infokanalitest. Hoidke silmad-kõrvad lahti ja samaaegselt siidpehmed,  terasteravad ja megamõnusad sportliku vabavõitluse tajuelamused on enam kui tõenäolised (poliitiliselt korrektne reklaamlause:)

See siiski on ja jääb minu enda blogiks ja loomulikult on MMA üks suurtest teemadest, aga seda minuga seoses. Kes Rajul ei olnud, siis DVD tiiser on väljas (ma soovitan, keerake heli maha ja nautige visuaali… vnoh, kui pappkastis lindistatud kitarr, trummid ja kellegi seedehäirete heli on teie muusikamaitse, siis jätke peale:)

Mis nüüd puutub minusse ja Rajusse, siis… kõigepealt tahaksin ma mõningaid inimesi tänada. Kahevõitlusalad on küll individuaalalad, aga omalegi üllatuseks (selles mõttes, et ma ei ole siiamaani harjunud mõtlema endast kui aktiivsest poolprofisportlasest) olen jõudnud tasemele, kus taustajõud ja teisteteadmised on asendamatud. Neid inimesi oli väga väga palju tegelikult. Erinevatel põhjustel kõiki nimetada oleks ebadelikaatne ja ebamõistlik mitmel põhjusel, aga mõned toon siiski välja nii nagu saan.

Kristjan Koik – Tallinna füsioterapeut, kes andis mulle kevadel insighti selle kohta, mis mu kehas valesti on ja mismoodi seda korrigeerida. Tema blogi leiad siit. Mul on palju veel teha, aga natuke olen ikka tubli juba olnud:)

Kaisa Rebane – minu kõige isiklikum füsioterapeut. Tema manuaalteraapia ja kinesioteipimine aitas mul taastuda seljavigastusest eelmise aasta lõpus ning taluda korraliku koormusega trenni nii palju kui ma suutsin seda Rajuks valmistudes teha. Tema blogi leiad siit.

Nende kahe panus andis kokku selle, et suutsin lõpuks ühendada oma ülakeha ja alakeha jõu viisil, mis mulle endale regulaarselt häda ei tee. Mõlemad teevad oma tööd uudishimu, huvi ja kirega – võtke nendega ühendust, kui soovite abi saada nagu mina sain.

Ilma nende kaheta oleks sellised teod olnud lihtsalt füüsiliselt võimatud.

Mairon Lepik, kes sidus enne matši mu käed viisil, mis oli igati bueno. Risto Merisalu, kes Maironi välja koolitas ja minu löögitehnikat lihvis.

Löögitehnika koha pealt tänan veel minu oma spordiklubi Elustreening Eesti poksinstruktorit Kristjan Golubkovi ja Tartu Taipoksi klubi treenerit Edvin-Erik Kibust. Ma küll ei suutnud, seda puuris hästi realiseerida, aga see on juba minu viga ja vähese aja viga, mida nendega veeta sain. Järgmine kord paremini.

Hirmul on suured silmad:)

Kõiki kõik oma treeningpartnereid, kes mul läbi kõigi nende aastate on aidanud paremaks saada. Nii nagu teras teritab terast, nii saab ainult inimene teritada inimest. Tõesti. Viimane kui üks, kellega treeninud olen. Välja tooksin oma hindamatu nurgameeskonna ja treeningkaaslased Ott Tõnissaare ja Martin Aedma, kes tegid kõik mis vaja nii trennis kui võistluse ajal nurgas, et ma saaksin tehnilis-taktikaliselt realiseerida seda, mis hetkel võimalik oli.

Oma kolleegi, spordipsühholoog (see pole küll ametlik tiitel, sest Eestis sellist kutsestandardit pole, aga siiski:) Aave Hannust kelle mõtted, temaga koos töötamine, tema käe all õppimine ja temaga arutlemine, vaidlemine, tema kuulamine on mind aidanud tuua siia, kus ma olen nii sportlase, treeneri kui inimesena.

Kogu Raju korraldusmeeskond. Te suutsite teha ürituse, kus võistleja tunneb, et tema on kõige tähtsam. Kunagi juhtus nii, et võistlesin üritusel, kus juba ürituse alguseks oli mõni korraldaja purjus, mõnda ei olnud võimalik leida ja mõni ei teadnud mitte midagi. Samal üritusel asendati minu valitud sisenemislugu spontaanselt mingi Madonna random uue plaadi looga (järgneval neljal võistlejal ka), sest DJ ei saanud juba päeval asja tööle. Oleks siis vähemalt tema “Like a Virgin” olnud, oleks stiilne olnud. Ma usun, et Rajul ei saaks kunagi juhtuda midagi sellist. Ei selles ega muudes pisemates ja suuremates asjades. Teie tegite selle ürituse.

Minu fännid. Ma ei tea kas ma tohin teid niiviisi nimetada, sest ma tunnen, et mu suhe teiega on kuidagi palju isiklikum, kui “keskmisel sportlasel” “keskmise fänniga”. Ma polnud kunagi varem kui enne ja pärast seda Raju tajunud, et tegelikult ongi reaalselt vist juba sadu inimesi, kellest mõned on minuga kuskil kokku puutunud ja mõned mitte, kellest mõnda tunnen lähemalt ja mõnda mitte nii lähedalt, aga kes tõesti elasid kaasa mu tegemistele enne Raju, elasid kaasa mu sooritusele ja jagasid ühel või teisel moel minuga seda emotsiooni, mis oli pärast võistlust. Ma ei olnud seda kõike varem taibanud ega tajunud aga nüüd saan aru kui palju jõudu see tegelikult annab ning ma arvan, et selle tõeliselt küpseid vilju nopime me siis kui järgmine kord puuri astun:)

Ja täiesti asendamatud on olnud minu sõbrad, minu lähedased, minu kallid. Teid ei ole palju, te teate, kes te olete:)

Tänu teile olen ma see, kes ma olen.

Järgmise korrani.

Toitumissaladustest vol. 6.1 – kommentaaride “recap”

Disclaimer: Millegipärast sai see postitus hoolimata oma viisakast sisust kireva illustreeriva materjali. Tehniliselt võttes on vist ikka work-safe. Kolleegide imelike pilkude eest siiski ma ei vastuta. Ma loodan, et andestate mulle mõned mu kummalised mõttekeerdkäigud mu enda blogis:)  Keda häirib, siis lihtsalt lugege sellest mööda.

Blogi eelmine postitus sai nii mitu küsimust-vastukaja, et mõtlesin, et võtan need kokku väikeses kiires minipostis.

See oli iseenesest ülivahva üllatus, et nii juhtus – blog tundub kohe palju orgaanilisem paik. Elus.

Ma ei loonud seda blogi eesmärgiga pidada diskussiooni/saada tagasisidet, aga nagu ikka – kui ootuseid ei ole, siis seda vahvam on kui midagi sellist juhtub:)

Hehee küsis: Mul on üks küsimus. Nimelt BP trenn algab hommikul 7.30 (õhtul olen pärast tööd liiga küpse), tõusen 6.20 ja seni olen läinud trenni klaasi keefiri pealt. On see ok?

Mina: Hehee – sinna klaasi keefiri sisse võiksid nt. kama segada. Juba see aitaks. Ott pakkus oma vastukommentaaris banaani, see on ka hea lahendus. Pump on üsna intensiivne trenn. Kindlasti söö ka peale trenni. Ma ei tea, mis eesmärgil treenid, aga kindlasti ära pelga seda, kui kaalunumbrid ei muutu. Usalda kolme eesmärki (1. parem tervis 2. parem kehakompositsioon 3. parem sooritusvõime). Kaalu pealt vastu vaatav number, selle muutumine/mittemuurumine ei pruugi olla seotud ühegagi neist.

Meelis kommis: Tohho tonti, okendan toidu välja, aga kaloritest ei vabane. Minul ei ole küll imevõimed saada sellest toidust kaloreid mis ma välja oksendasin. Läbi õhu kuidagi?

Kaisa vastas talle: Toidu imendumine algab juba suus ja edasi sõltub see, palju kaloreid sa enne oksendamist saada jõuad sellest, kui kaua toit maos olla on jõudnud. Lisaks sellele ei suudeta välja oksendada KOGU söödud toitu nii et kokkuvõttes on buliimikute kaloraaž ikkagi kergelt positiivne.

Mina: Meelis – keskmiselt oksendab buliimik välja ainult 30% söödud toidust. Inimene ei ole koer, et ta väga kergelt tahtmise peale omale maoloputust saab teha. See on ka põhjuseks, miks koerad on nii altid igasugust jama sööma. Kahjuks evolutsioon ei arvestanud sellega, et looduslikele söödavatele ja söödavana tunduvatena, ent tegelikult mittesöödavatele asjadele lisanduvad ühel hetkel sellised maiuspalad nagu rinnahoidjad, sokid ja kilekotid ning seetõttu tõmbavad koerad oma loomuomase ja teatud mõttes evolutsiooniliselt põhjendatud käitumisega jama kaela.

Arvestades üldist häiritud söömismustrit (liiigsöömishood) jäävad nad (buliimikud siis, mitte koerad) tihti kokkuvõttes plusskaloraaži nagu Kaisa mainis. Lisaks sellele rikuvad nad oksendamise ja ebaregulaarse ja ebatervisliku toitumisega oma ainevahetust ning muuta oma välimust ja kehakaalu vastavalt eesmärkidele 1. tervis 2. parem kehakompositsioon 3. parem sooritusvõime on nende jaoks üsna võimatu. Söömishäired on väga väga kurb ja tõsine teema.

notsu mõtiskles: Oma kogemuste põhjal: vähemalt ühel väikesel, aga olulisel osal inimkonnast (minul) ei õnnestu tühja kõhuga teha ka rahulikku aeroobset trenni, õieti üldse mitte mingisugust füüsilist tööd (ega kuigi hästi ka vaimset) – tähendab, proovinud ju olen, aga see tähendab, et hakkan varsti kõigi,kaasa arvatud mööbli ja kodumasinate peale karjuma. Niisiis, rõõm näha, et keegi kirjutab söömise kasulikkusest.

Trenni ajal joomine on abiks, aga liiter-kaks tunni ajaga sisse ajada tundub keeruline – et kust see aeg võtta? telekast kriminulli vaadates läheb liiter või kaks liitrit taimeteed nagu lurpsti ära, aga siis ei ole ka suurt muud oma kehaosadega pihta hakata ja võib lakkamatult kulistada. Äkki tulevad siin gabariidid mängu? Kui ma pudeli kätte võtan, siis mul ei lähe pool liitrit korraga kurgust alla, pigem midagi 50 ml kanti, ja 40 korda trenni jooksul juua ei ole nagu aega.

Jäin tglt mõtlema, et äkki sellepärast ei lähegi kahetunnises trennis 2-4 liitrit alla, et kogu ülejäänud päeva joon ma märkamatult nagunii liitrite viisi taimeteed või vett, nii et eeltöö on kõva.

Mina: notsu – kõik täitsa võimalik. Kaasaarvatud see, mis puudutab aeroobset. Sina ja teised sinusugused kindlasti ei peakski tühja kõhu peale trenni tegema. Kasu pole sellest ei sulle ega su lähedastele ega su kodumasinatele:)

Disclaimer: kass ise läks sinna! Ja ma lasin ta peale pildi tegemist kohe välja! Ausõna!

Mis puudutab vedeliku, siis… jah:) Kõhtu loksuma pole mõtet juua trennis. Kui üldine vedelikutarbimine on kõrge, siis see kindlasti kompenseerib. Minu enda tarve on üldiselt selline, et kui on “keskmine” trenn, siis läheb pooleteist tunni jooksul liiter või natuke rohkem ja siis ülejäänu pooleteiseliitrisest pudelist peale trenni. Kui on raske trenn, siis läheb poolteist trenni ajal ära ja peale trenni lisa. Välitingimustes jooksutrennile ma aga vett nt. üldse kaasa ei vea. Kui on aga mingil moel tõsisem trenn, siis kindlasti pudel käepärast.

Sügisidüll "Suitsetajate surmal" '08. Foto: Kaarel Nurk

Toitumissaladused vol. 6*¤#: trennis, enne ja pärast

Nonii. Jätkame siis enda saladuste lainel, et kõik seni tohutult varjatud teadmised saaks avalikkuse ette alasti kistud. Jäänud on veel viimane jupp, mille kohta mõlema kohta olen saanud ka juba küsimusi. Mis on tore. Tagasiside on väga tore – eriti just küsiv ja/või oma mõtteid avaldav tagasiside – sellest võib sündida uusi vaatenurki ja teadmisi. Enda terve mõistus (kas ma jään nüüd selle tõlke juurde? Võibolla:) Vahel:) panna kellegi teise terve mõistuse vastu ja käituda viisil, et mõlemad mõistused terveks jääksid, aga samas kasvaksid (kahevõitlustreeningu analoogia?). Vaidluse ja arutelu vahel ongi umbes sama suur vahe vist kui võistlusmatši ja treeningu vahel. Aga see, mida ma treeningust arvan, milline Raju järelkaja mu sees veel heliseb ja muudest sellistest asjadest saate lugeda siis, kui ma toitumisteema kokku olen tõmmanud täna-homme. Muuhulgas ka sellest, kuidas mina Rajujärgsetel päevadel toitunud olen:D

Esimene nendest kahest jupist on siis see, et kuidas toituda enne/pärast trenni/trenni ajal. Nagu eelnevadki postitused on need põhimõtted üldised ning peaks kõigile harrastussportlastele sobima alates paar korda nädalas jõusaalis käijatest kuni spordifännidest harrastussportlasteni, kes võibolla 2x nädalas jooksevad, 2 käivad jõusaalis ja 2 mängivad sõpradega palli. Samuti neile, kes peavad ennast võibolla isegi poolproffideks – kes treenivad süsteemselt paremate tulemuste nimel, ent kellele sport pole põhitegevus. Siiski, nemad ja profisportlased peaksid lisaks siin toodule arvestama võibolla ka spordiala spetsiifikat, mida mõnel alal on rohkem ja mõnel vähem. Kui kellelgi on huvi – küsige.

Enne trenni:

• Tegelikult on asi väga lihtne: minimaalselt enne trenni tarbida maksimaalne (põhimõtetele vastav) eine, mis trenni ei sega. See tagab, et kõik võimalikud varud on täis ning kehal on aeglaseid süsivesikuid (aedviljadest), vabade aminohapete reserv täis (puhtast valgust) ja pikaajalisemat energiat rasvadest, mida päeva jooksul tarbid. Katseta! Aeg  ja kogused on sõltuvad täpsest toidust ja inimesest. Isiklikult proovin süüa mitte lähemal trennile kui 2h. Aga kui satub nt.  “petueinet” a la pitsa vms pigem 4-6 tundi enne ja võibolla isegi siis on trenn häiritud selle jura seedimisest. Noh… võibolla mõnele meeldib teist korda toidu maitset tunda. Mulle ei meeldi.

Pilt pärit väga ägedalt lehelt http://www.explosm.net/ . Buliimia on tõsine psühhikahäire. Muideks, oksendamisega ei saa vabaneda oluliselt kaloritest, küll saab tuksi keerata oma kehalise ja vaimse tervise.

• Ära tarbi vahetult enne trenni kiireid süsivesikuid! Aga see on ju energia? Trennis läheb ju vaja energiat? Noh jah. Läheb küll. Aga see peaks olema aeglaselt vabanev energia, mis aeglaselt vabaneb juba enne trenni algust. Kui füüsiline pingutus pole veel alanud, siis äkiline kiirete süsivesikute “laeng” mõjub sooritusele hoopis halvendavalt (teeb loiuks, väsinuks, uniseks) läbi insuliinireaktsiooni mehhanismi.
• Kofeiin? Mõned soovitavad enne trenni kofeiini. Üks (väikestes kogustes) ilmselt ohutumaid legaalseid stimulante. Tõesti, teadus tundub selle positiivset mõju kinnitavat, eriti kestvusaladel. Parem sooritus, parem enesetunne. Siiski ma soovitaks silmas pidada kahte asja: esiteks on kofeiin kerge diureetikum, ehk viib vett kehast välja. Seega vedelikku peaks veel rohkem tarbima. Teiseks tekib kofeiinile tolerants, seega maksimaalsete positiivsete efektide jaoks peaks kofeiini kasutama ebaregulaarselt – tõesti siis kui “väga vaja”.

• Trenni tühja kõhuga? Palju küsitakse seda, et kas ja millal peaks või ei peaks tegema trenni tühja kõhuga. Kas üldse tohiks? Lihtne vastus on see, et tohib teha küll, aga miks pagana pärast peaks seda tegema? Loomulikult on jutt sellest, et tühja kõhuga aeroobset trenni tehes on kulutatud energia hulk protsendina suurem rasvavarudest saadavast energiast võrreldes nt. anaeroobse intervalltreeninguga on tõsi. AGA… aga, aga, aga: olgugi, et protsent on suurem, siis kokkuvõttes võib vahelduvast tegevusest, intervalltreeningul või jõutreeningul kulutatud energia hulk olla ikkagi kokkuvõttes nii palju suurem, et ka rasva põletatakse rohkem. Samuti on treeningust saadav kehakaalu ja kehakompositsiooni reguleeriv kasu seotud võibolla isegi olulisemalt seotud treeningu üldiste ainevahetuslike 24 h toimivate efektidega. Kindlasti kannatab sooritus kui tühja kõhuga tahta teha jõutrenni, anaeroobset võhmatrenni või spordispetsiifilist erialatrenni. Seega sellel pole suurt mõtet, kui just olukord ei nõua. Rahulikku aeroobset trenni minu arvates võib teha tühja kõhuga – seda nõuab tihti eluviis. See võimaldab hommikul teha rahulik trenn kohe peale ärkamist või kuskil peale tööpäeva vms. Aga kindlasti peaks peale tühja kõhuga tehtud treeningut korralikult sööma. Vastasel juhul on võimalik, et hoopis aeglustate üldist ainevahetust, pannes keha paanikarežiimi, sest peale pingutust ei võimaldata taastumist

Trenni ajal:

• Vedelik on kõige tähtsam! Vedelikku tuleks tarbida vähemalt 1 liiter tunnis, oludest (temperatuur nt.) kuni 2 liitrit tunnis. Kogus loomulikult ei tohiks segada treeningu käiku ning peaks olema jaotatud ühtlasteks väikesteks kogusteks.
• Juba esimesest lonksust peale KINDLASTI lihtsaid SV ja elektrolüüte. Lihtsaim on vett segada suhkru ja soola ja soodaga:) Netis on spordijookide retsepte küll leida. Tegelikult siiski võiks olla energiaks erinevat tüüpi suhkruid ning elektrolüüte peaks olema ka teisi lisaks naatriumile (soolast) ja kaaliumile (soodast). Nt. magneesium jt. Katsetage, mis on optimaalne joogi magusus – ise olen leidnud, et eelistan pigem suuremat vedelikukogust ja “lahjemaid” jooke, kui enamus spordijoogipurke soovitavad. Kindlasti ei pea olema joogiks ilmtingimata spordijoogi bränd X. Saab ka ise kokku segada kasvõi mahl pooleks mineraalveega on juba päris sobiv algus:) Kohe võib trennijoogile lisada valgu, mida võiks suhkrutest joogis olla kolm korda väiksem kogus, aga see valk ei ole nüüd nii oluline.

Peale trenni:

• Tuleks lõplikult taastada (väikese varuga) trennis kaotatud vedeliku maht.
• Kohe peale trenni peaks tarbima süsivesikuid ja valke, klassikaline suhe on 2:1. See tähendab, et nt. 15 g valku ja 30 g süsivesikuid. Või 35 g valku ja 70 g süsivesikuid. Eks see sõltub ilmselgelt natuke inimese suurusest, eesmärkidest, treeningu iseloomust jne. Taastuda on vaja.
• Valgu tüüp siinjuures on minu meelest ületähtsustatud. Eelis, mille annab kiirestiimenduv vadak pulbrikujul on üsna pisike, nii pisike, et võibolla muutub oluliseks alles tippsportlastele. Lisaks sellele on hea saada erinevat tüüpi valku, räägitakse, et kaseiini ja vadaku segu olevat veel kõige parem. Seega nt. trennijärgne magus kohupiimatoru ja korralikku puhast vett juua ja banaan süüa tundub igati mõnus lahendus. Loomulikult – pulbrid on ka olemas ja neid võib kasutada, aga sellest täpsemalt järgmises toitumispostituses, kus tuleb juttu lisanditest.

• Peale esmast taastumist tuleks korralikult süüa. Jõuate koju, siis nom-nom-nom! See on see toidukord, kus on õigustatud tärkliserikkamad toidud, see on toidukord, kui võite endale rahulikumalt lubada magusat. Kui trenn oli korralik, siis kellaaeg minu meelest ei mängi rolli. Trenn lõppeb kell 9, jõuate koju kell 10. Kui sööte kell 10 normaalse söögi, siis on see igati okei. Loomulikult ei tohi see eine olla selline, mis teie und segaks kui nt. kell 12 magama lähete. Ühtlasi tagab selline toitumine energia öiseteks taastumisprotsessideks, selle et teil on hommikul jõudu ennast liigutada ja selle, et hommikul süüa taaskord korralik põhimõtetele vastav hommikusöök, mitte tahta iga päev selle asemel hunnikut magusaid pannkooke vms:)

Käed üles, lõug alla, naeratus näole ja edasi:)

*Tegemist on lühikese kokkupressitud kogumikuga isiklikest veendumistest, tõekspidamistest ja arusaamadest, mis on kogutud treeneri- ja sportlaseelu vältel kõikvõimalikest erinevatest allikatest. Nendest juhindumine omal vastutusel! Kõikide võimalike positiivsete mõjude eest võtan täistunnustuse:)

¤ Koostatud peamiselt Tartu ronimisklubile Crux peetud vabaloengu põhjal

#Materjali levitamine on OK ainult autori loal ja viitega

Et siis viimnepäev. Enne Raju nädalavahetust.

Ma arvan, et te ei pane mulle pahaks kui ma nüüd paar päeva ei postita. Elan ka veits. Laupäeva õhtul on võistlus. Soovige mulle õnne. Kõik muu on juba tehtud ja / või veel minu enda teha.

Lugemiseni.

www.mma.ee

P.S. Ei, mu vastane ei ole Henri. Henri on mu sõber ja vastava ürituse C klassi peamatš. Meie mõlema vastaseks on soome poisid. Minul 11 amatöörmatši kogemusega võistleja tegemas oma esimest profimatši. Oh seda elevust:)